Pea iga kord, kui minult on küsitud, kuidas Pilveke äriidee alguse sai ning kuidas ma jõudsin selle elluviimiseni uuritakse minu käest, kas ma olen kunagi selle ka sama entusiastlikult kirja pannud ja seda lugu ka teistega jaganud. Pean ausalt nentima, et ega ei ole ikka küll, sest minu jaoks on alati lihtsam vahetu ja läbi otsese kontakti emotsiooni edasi andmine. Kuid siin ma nüüd olen ja proovin täie “kirega” teile edasi anda seda emotsiooni, millega ma alati oma lugu teistele räägin ja vahet ei ole kusjuures, kas ma teen seda kolmandat või 40-ndat korda, sest minu jaoks on see alati väga tähtis, emotsionaalne ja “ihukarvad püsti” moment.
Kutsun teid siis nüüd endaga väikesele ajarännakule, et rääkida teile Pilvekese sündimise lugu…
Aastal 2017 sain esmakordselt emaks – meie perre sündis üks pisike ja vahva tegelane Keron. Värske emana leidsin end ühtäkki keerulisest olukorrast, kus mul oli väga raske mõista, kuidas lapse sünniks valmistuma peaksin. Oli keeruline aru saada, milline peaks olema nimekiri mida beebile vaja.
Mäletan, et oli talv, kui poja esimest korda iseseisvalt oma jalgadel seisis. Murdsin pead kuidas last talvel riietada. Sellele eelnenud sügisel olin muretsenud talle õhukese sügiskombe. Enne seda olin ka kevadeks ja suveks soetanud veel teistlaadi õhema kombeka. Järsku seisin aga pettunult silmitsi tõsiasjaga – kombekate kasutusaeg oli väga lühike. Kuna meie kliima on nagu on – üks päev naudid mõnusat suvepäikest ning teisel hetkel pead talve vammused välja otsima, siis paar kuud pärast ühe kombeka kasutamist oli vaja mõelda juba uuele.
Esimesel talvel, mil ma ei teadnud kihilisest riietusest midagi ning soetasin lapsele hästi kiidetud kvaliteetse talvekombe ja mõtlesin, et oi kui mõnus ja soe mu lapsel nüüd on.
Kui läksin oma elevil tibuga värskele valgele lumele esimesi lumejälgi tegema, seisis ta paksus ja kohmakas kombes paigal nagu tukunui ja vahtis mulle küsiva näoga otsa. Tema silmadest võis justkui lugeda: „Kuule emps, kas sa teed siin mulle nalja või? Ma ei saa end selles paksus vammuses isegi liigutada!“
Lisaks sellele, et nägin kui ebamugav mu lapsel on, ajas mind juba siis ka natukene masendusse asjaolu, et kvaliteetsetele kombekatele kulus üsna korralik summa, aga kasvav laps ei saanud neid kuigi pikalt kanda. Lisaks oli häiriv ka teadmine, et suurenenud tarbimise tõttu ei teinud ma kuidagi head mind ümbritsevale keskkonnale.
Minu jaoks oli järsku tekkinud rida probleeme, mis kiirelt lahendust vajasid. Ma ei tea kuidas on lood teiega, aga mina pöördun alati oma muredega esimesena emme poole.
Sai siis natukene halatud ja vingutud, kuidas pean kombekaid tihti vahetama ja kuidas see mu rahakotile mõjub. Tagatipuks ei saa mu laps isegi mitte mugavalt joosta või mängida.
Emmel tekkis kohe peas mõte, mida lapsele kinkida… Oi seda rõõmu, kui lapse esimeseks sünnipäevaks tegi mu emme meile üllatuseks imearmsa komplekti, kuhu
kuulus softshell kombe, mis on tuulekindel ning vetthülgav. https://www.pilvekest.com/product-category/softshell/ Softshell kombinesoon on kantav nii kevadel, sügisel kui ka jahedamal suveõhtul ja soojemal talvelgi. Väga jahedate temperatuuride tarbeks oli kombeka alla mõeldud ka üks paksem karvane kombe, mis tänaseks on tehtud meil meriinovillast. Meriinovillane kombe https://www.pilvekest.com/product-category/meriinotooted/ Juurde käisid ka sobivad villased kindad, sokid ja müts.
Hoobilt olid kõik mu probleemid leidnud lahenduse ja oooo kuidas see outfit ka teiste pilke püüdis!
Ega üks “tavaline ” emme ei oleks vist osanudki nii ägedaid ja kvaliteetseid asju teha. Minul oli aga omast käest võtta enda isiklik SUPERMOM, kes on justkui „sündinud õmblusmasina taga, kudumisvardad käes“! J Emps on kõigele lisaks üle kahekümne aasta tegelenud oma kudumisettevõttega – seega kogemusi ja oskusi jagus tal küllaga. 11 aastaselt õmbles ja disainis ta kõik riided oma perele, nukkudele ja koerale ise.
Pärast nii ägeda kingituse saamist ja samal ajal titepuhkusel olemist hakkas minul kohe ärivaist tööle – “kamoon emps, kõik küsivad, kus ma sain selle komplekti? + vaata kui paljud emmed seisavad kindlasti samade probleemidega silmitsi, et mida beebile selga panna”
Kuna enne kudumitele pühendumist õmbles emps nõukaajal beebide kombinesoone müügiks, siis saime vana kire uuesti sütitada. Olime küll varem ühistest koostööplaanidest mõtisklenud, kuid polnud veel seda päris õiget suunda leidnud.
Perfektsionist nagu ma olen, tegin tema elu muidugi veel keerulisemaks, sest tahtsin, et saaksime kombed muuta teiste seast eristuvaks ja ülipraktiliseks. Seega oli vaja juurde lisada veel sadaviis vidinat.
Ega see teekond lihtne olnud pole, aga siin me oleme, aasta hiljem tegeleme ikka suure hoole ja armastusega oma Pilvekese brändiga, mida väga väga armastame. Liigume täistuuridel tulevikule vastu ja loodame, et see on täis palju palju ägedaid Pilvekese kombekates rõõmsaid põngerjaid!
Teie Pilveke
